Nõmme Välk 2018

Pean mainima, et piinlikult pikka aega ei ole mu blogi ühtegi uut postitust näinud. Kõikidele lugejatele selle eest suured vabandused ja võin lubada, et edasi läheb ainult paremaks! Nüüd vajan sinult keskendumist ja kindlat meelt lugemiseks.

Üle mitme aasta on võistluste hulgas tagasi tuttav Nõmme Välk. Mainin, et minu kõige esimene võistlus oli samuti Nõmme Välk. Kõik algas 15.09 laupäeva hommikul kell 6:05 minu ülimalt mugavas ja pehmes voodis. Patt oleks äratuskella mitte edasi lükata ja just seda ma tegingi. Kiire kommentaar, see otsus oli üpris halb, sest 20 minuti pärast leidsin end mööda korterit ringi jooksmas erinevate esemetega, mis peaksid juba ammu kotis olema, kuid siiski sealt ma neid hommikul ei leidnud. Söömine oli sel hommikul teisejärguline ning sellele ma erilist rõhku ei pannud. Jällegi, halb otsus. Virutasin kõik vajaliku kotti ja ajasin vormi selga, mis pole nii ammu metsa näinud. Lõpuks sai metsa, lausa imeline. Toast välja kihutades ja juba liftis olles avastasin, et vautsivau, keegi jättis maha enda vahetusjalanõud, mis tähendas, et pean peale võistlust paljajalu koju tagasi tatsama, sest saapaid ma nõus jalga panema ei ole. Aga ega see siis esimene kord pole, kui sokkis peale võistlust kasvõi poes käin.

Jõudsin Planku, kus kõik pidi alguse saama. Istusin ja ootasin oma lahingpaarilist Kätlinit, kes jõudis mõni minut peale mind. Meil oli stardini aega poolteist tundi ning see kulus meil vajaliku varustuse otsimisele ja poes käimisele. Nagu eelpool mainitud, hommikusöök oli mul teisejärguline ning nüüd oli mul enne varustuse kontrolli aega pool minutit, et kiire söök teha-kohupiim kisselliga, tõeline gurmee.

Astusime klassiruumi, kus toimus varustuse kontroll. Räägiti üle mõned tähtsamad asjad ja küsiti, millised keeli me valdame. Kätlin oskab eesti, vene, inglise ja hispaania keelt ning mina valdan eesti, inglise ja vähesel määral saksa keelt. Selle peale öeldi meile, et keelte osas võib meil olla suur eelis. Seda me veel vaatame, kui suur see eelis on.

Kaart ning tähtsad paberid käes, asusime lõpuks rajale. Olemine oli mega, sest metsast tundsin juba mitu nädalat puudust. Otsustasime Kätliniga, et hoiame Tallinna Kodutütarde võistlustiimi instagrami Athenatln jälgijaid kursis nii võistluse kui ka kõige muuga ja tegime pidevalt live. See oli ka meie jaoks päris huvitav ja huumorit sai küllaga. Vaatajaid meil küll väga palju ei olnud, aga mõni püsivaataja siiski leidus ja kõik ülejäänud said meie jutuajamisi tagant järele vaadata.

Alguses kulges rada mööda Nõmme tänavaid pääsküla raba poole ning raba algusest leidsime esimese postkasti. Kes ei tea, mida kujutab endast postkast, siis tegemist on mehitamata punktiga ehk ilma punktikohtunikuta ja enamasti on postkastis küsimustele vastamine jne. Kui mehitatud punkti ümber on turvaala, kuhu vastutegevus ei pääse, siis postkasti ümber see puudub ning vastutegevus võib sinult igal hetkel kraest kinni haarata. Meil vedas ja vastutegevusest polnud haisugi. Ülesandeks oli ära tunda erinevate välivormide päritolumaad, natuke tehnikat ning mõned tähtsamad ajalootegelased. Tegime kiirelt pildid, otsisime informatsiooni natuke aega kohapeal, kuid siis hakkasime liikuma järgmise postkasti poole.

Järgmine postkast oli sealt umbes 1.3km edasi vaatlustorni juures. Sinna jõudes otsisime paaniliselt A4 lehte, kus peal peaksid olema ülesanded. Jooksin isegi vaatetorni otsa, et kontrollida ega keegi seda pinkide alla pole peitnud, kuid täiesti tulutult. Kõmpisin alla tagasi, segadust oli palju. Muidugi, ega ju ei ole vaja võistluse alguses peakorraldajaga rääkides kuulata, mis öeldakse, sest tegelikult oli vaja selles punktis hoopis talle helistada. Meil läks kaduma kuskil 10-15 minutit ja olgem ausad, see küll naeru suule ei toonud. Helistasime, alguses oli telefon kinni ja otsustasime, et kõnnime edasi ja lahendame käigupealt selle ülesande ära. Olime kõndinud edasi kuskil 200m, kui telefon helises ja selle kibekiirelt vastu võtsin. Sealt kostus lause “Minge vaatetorni tippu ja helistage tagasi.” Ohho, no tore. Jalad käima ja jooksime tagasi ning seejärel tuiskasime üles. Jõudsime kohale ja helistasime tagasi. Meile esitati küsimus, et kas te lugesite, mitu trepiastet on selle vaatetornil? 3 korda võite arvata, kas me lugesime või ei. Käik alla tagasi ja lugesime ühe trepi astmed ära ning korrutasime selle 3ga. Vastus olemas ja võis lõpuks teha minekut.

Järgmine postkast pidi asuma bussipeatuses. Jõudsime Männiku bussipeatusesse, kuid seal polnud ühtegi A4 paberit nähtaval. Ausalt otsisime kõik nurgatagused läbi, kuid ei midagi. Otsustasime, et lähme vaatame järgmisesse, sest see tundus kaardi pealt vaadatuna natuke õigemas kohas. Kõmpisime kohale, kuid ka seal polnud isegi poolt A4 lehte. Paanikajaanika. Helistasime peakorraldajale ja saime teada, et ka selles postkastis tuli helistada, et ülesanne kätte saada. Kui eelmises postkastis läks meil oma lohakuse tõttu aega liiga kaua, siis seekord me tõesti ei teadnud, et pidi helistama. Ülesandeks oli sõnumiga saata 4 järgnevat bussiaega. Tuli välja, et siiski oli esimene bussipeatus see õige, kuid kõiki punkte me õnneks ei kaotanud. Saime järgmise punkti koordinaadid ja panime ajama.

Ajakavas oli kirjas, et järgmine punkt on avatud punkt ja kellaaeg 12:00. Andsime niimoodi jalgadele valu, et ise ka ei usu, sest jumala eest oli vaja õigel ajal kohale jõuda, vastasel juhul ei ole võimalik punkti läbida. Lõpuks tuli välja, et tegelikult peab seal olema hoopis postkast ja meil läks jälle meeletult aega raisku, kuna olime terve selle aja otsinud inimesi, mitte A4 paberilehti. Siiski saime oma asjad kätte ja suundusime avatud punkti poole.

Olime kohale jõudnud esimesse avatud punkti. Näha võis punavalge lindiga ääristatud liivaala ja kahte kohtunikku. Ülesande jaoks pidime välja otsima oma noad. Tegemist oli miiniväljaga, ära oli peidetud 5 miini ja meie pidime need üles leidma. Võis jalaga liiva laiali peksta, kätega end Austraaliasse kaevata ja noaga maad taguda. Viieks minutiks said meist trühvlisead ja meie nugadest muinasaegsed kõplad. Seda vaatepilti oleks tahtnud kõrvalt näha, kohe kindlasti oleks tahtnud. 5 minutit läbi ja 2 miini leitud. Selleks hetkeks olime miiniülesande parim naiskond. Tegime kiire pausi, sõime ja puhkasime jalga. Tõmbasin saapad kõvemini kinni, et ville vältida, kuid ma poleks pidanud kasutama nii rasket kätt. Kindel see, et verevarustus mu jalgades oli paariks tunniks kergelt häiritud.

Edasi läks rada Männiku lasketiiru poole. Lasketiirule lähemale jõudes kõndisime punktist algul natuke kaugemale, sest lugesime kaarti valesti. Tavaline Tallinn, ilma ringideta poleks see meie jaoks mingi võistlus. Muidugi leidsime õige tee pea koheselt üles ja kiirelt jõudsime tiiru sisehoovi. Avastasime, et postkasti asemel oli seal hoopis punkt, nimelt granaadivise. Lahingpaari peale 8 granaati, mõlemale 4. Ülesandeks oli visata 4 lähemal olevasse ja 4 kaugemal olevasse kasti. Lähemale lendas 2 granaati ja kaugemale lendas 1. Kodutööna peame Kätliniga harjutama täpsusviset. Edevad nagu me oleme, tegime ka kerge photoshoodi, sest kõigil on vaja näha, kui ääretult lõbusalt me oma laupäeva veedame.

Veidral kombel ei teinud mu jalad minuga absoluutselt koostööd. Tundsin end nagu oleks esimest korda metsas. Kõikvõimalikud lihased reites ja säärtes olid täpselt nii pingul, et nendel oleks saanud kitarri mängida. Hakkasime tasapisi jõudma järgmisesse punkti, milleks oli meditsiin. Keset Männiku metsa ootasid meid kaks kohtunikku, kõrval lebomatt, villatekid ja medkott. Ülesanne võis alata. Kannatanu pani kisades ajama ning viskus mändide alla siruli. Meie siis koos kõikide kodinatega sprintisime talle järgi ning jäime lõpuks tema juures paigale. Kannatanu oli plahvatuse käigus kaotanud vasema labakäe ning Kätlin asus kohe šgutti paigaldama ning mina kontrollisin elulisi näitajaid ehk tegime ära esmase läbivaatuse. Kontrollisime ka kogu keha üle, et ega pole mõni vigastus kahe silma vahele jäänud. Kannatanu parema käe pealt leidsin lahtise käeluumurru. Varustust nappis ja saime hakkama vähesega. Kätlin tegeles luumurruga ning mina helistasin kiirabisse. Panime kannatanu stabiilsesse küliliasendisse, katsime kogu keha pealaest jalatallani villatekkidega ja jäime ootama. Ülesanne lõppes ning nüüd oli tagasiside aeg. Saime kiita, oli näha, et teame, mida teeme, omavaheline suhtlus oli hea ja kõik toimis. Imeline! Lubasime selles punktis endale natuke jalapuhkust ja kõhukinnitust ning otsustasime ka postkastide ülesandeid lahendada.

Meie teekond pidi viima meid järgmise postkasti juurde ja ajanappusest otsustasime teekonna rajada üle jõe. Olin veendunud, et kuskilt saame kindlasti üle, kuid kohale jõudes oli asi palju nutusem. Seisime ühel pool jõge ja postkast oli meist umbes 600m kaugusel teisel pool jõge ning madalamat või kitsamat kohta seal nüüd küll kuskilt leida polnud. Pöörasime tagasi ja läksime 3-kilomeetrise ringiga, mis koosnes sõna otseses mõttes motivatsioonisirgetest, no kena. Kuna piirkond oli tuttav siis otseselt ümbritseva uudistamist ka polnud, ehk lihtsalt kõmpisime. Oma pingul jalalihastest ma ei hakka rääkimagi.

Kaugel paistis teine lahingpaar, kelleni me kiirelt jõudsime. Selleks oli noorte arvestuse esimene lahingpaar, kes oli vahepeal jalutama läinud ja natuke ära kadunud. Tegime kähku ülesannetest pildid ja nagu alati, hakkasime uue punkti poole liikuma.

Olime parajasti Athenatln instagrami kontole live tegemas ja vaatajatega juttu ajamas, kui nagu välk selgest taevast kargas põõsast välja kari noori, kes meid taga ajasid ja veepüstolitega pritsida üritasid. Ma ei valeta, kui ütlen, et mu süda jättis vähemalt 4 lööki vahele. Panin metsa poole ajama kiiremini kui eelmisel päeval oma 100m jooksul. Mind taga ajanud noormees ei kuulnud, kui kõlas stopp ja sain kerge jooksutrenni laupäevaks tehtud. Lõpuks jäi ka tema seisma ja nüüd oli mul aega hingata õhku, mida mul selle poole minuti jooksul teha polnud võimalik. Esimesed küsimused meile olid, et kas saime pihta ja kas meid saadi kätte. Me ei saanud pihta ja meid ei saadud ka kätte. Kõik olid veidi imestunud nägudega, olime ainuke lahingpaar, kes sai seal 100%. Kätlinile ulatati telefon ning peakorraldaja käskis meil nii kiirelt kui võimalik Planku tagasi jõuda. Kasutada võisime taksot, ühistransporti, helikopterit ja lennukit. Algul üritasime oma vaatajate ning sõprade seast leida kedagi, kes tuleks meile järele ja viiks ära, kuid see ei andnud tulemusi. Helistasime lõpuks Kätlini õele, kes õnneks oli nõus meile järgi tulema.

Palusime algselt tal sõita Nõmme külje alla ja hakkasime ka ise sinna suunda liikuma. Tuju oli päris hea, kuid siis hakkas vihma sadama ja mitte kergelt. Kuna Tallinnal ei ole veest kunagi küllalt, siis seisis meil ees see sama jõgi, mis enne. Kurguni märjaks me ei soovinud saada ja asusime mööda motivatsioonisirgeid Laagri poole.

Oh seda õnne, kui tuttav auto silmapiirile ilmus. Autos oli meil nüüd natuke aega, et postkasti ülesanadeid täita.

Jõudsime Planku ning meid viidi klassiruumi. Kõlas küsimus, kes kirjutab paremini? Selle peale mõtlesin, et mul on üsna ilus käekiri ja võin kirjutada küll. Ütleme nüüd ausalt, et käekirjaga seal midagi pistmist ei olnud. Minu ees oli paberileht, millel oli kirjas: eesti keel, vene keel, inglise keel ning mõned sõnad siin seal keelte all. Minu ülesandeks oli kõik sõnad kolmes keeles välja kirjutada. Vene keel pole mul kunagi hea olnud ja tuleb välja, et ka inglise keeles sõjalised terminid vajaksid õppimist. Rohkem sõjafilme, mis muud. Vähemalt sai ka natuke nalja: eesti keeles oli kirjutatud miiniväli ning pidin selle tõlkima vene ning inglise keelde. Inglise keeles tuli vastus kohe, kuid vene keelega oli ikka tükk tegemist. Otsustasin, et kirjutan miiniplats, vähemalt midagigi. Oma lolli peaga ajasin segamini kaks venekeelset sõna ja kirjutasin lõpuks miinikääne. Naljahammas, eksole.

Kätlinil seevastu oli aga vestlusvoor, kus pidi ära tõlkima venekeelsed laused ning neile eesti keeles vastama. Punkti nimi oli vangistus ja Kätlin saaks oma keeleoskusega vangistuses hakkama, nii ütles talle punkti läbiviija. Vähemalt üks meist saaks hakkama, seegi positiivne.

Võistlus oli lõppenud ja kõrval klassiruumis liideti punkte ning jagati kohti. Algas autasustamine. Kõigepealt said oma diplomid ja kommipakid kätte noored võistlejad ning siis oli aeg täiskasvanute käes. Athena sai täiskasvanute vanuseklassis arvestatava 2.koha, alla jäime Scoutspataljoni lahingpaarile, kellel oli tugev eelis erineva tehnika ja varustuse tundmises. Meie õpime ja tulevatel aastatel ehk peate juba meid kartma.

Üldpildis oli tore jälle metsa saada ja osaleda Nõmme Välgul, mis üle pika aja võistlejateni jõudis. Tänud kõikidele korraldajatele ning võistlejatele, oli tore!