Sidelaager 10-11.12.2016
10-11 detsember toimus Squad
rühma Kodutütarde ja Nõmme Noorte Kotkaste side teemaline laager, kus lisaks osalesid
veel Nõmme Kodutütred ja mõned noored Raplast.
Laupäeva
hommik algas tegelikult jõulupeoga. Tantsiti seltskonnatantse, kohtuti
sõpradega, nähti vanu tuttavaid ja veedeti koos mõnusalt aega. Kohal käis
tõeline metsajõuluvana ja toreda etteaste eest kingiti ka kommi.
Lõpuks
sai pidu läbi ja ettevalmistused laagriks võisid alata. Välivormid selga,
kodinad kokku ja välja rivvi. Toimus laagri avamine. Osalejatele räägiti
üldiselt laagri tegevusest ja kuidas käituda teatud olukordades. Laagri peamine
põhimõte oli see, et kõik mängiksid kaasa. Nii on sinul kui ka teistel lõbusam
ja saab ennast täiega ära unustada ning nautida mõnusat nädalalõppu lahedate
noorte seltsis. Laagris oli ka üks väga kindel ja tähtis reegel: kõik osalejad
pidid ära andma oma telefoni, et ei oleks mingit ninapidi telefonis istumist.
Iseenesest mõistetav, sest sellises laagris on väga oluline roll koostööl ja
kui keegi istub telefonis ning ei pane ümbritsevat tähele, siis ei suju ka
koostöö ja enamus infost jääb ka ilmselt
kuulmata.
Laagrilised
jagati jagudesse. Kokku oli 3 jagu. Igal jaol oli omakorda enda ülesanne:
Staabikaitse:
Staabikaitse ülesanne oli oma jaoga kaitsta staapi ja staabi ümbrust. Nende
ülesanne oli ka korraldada valvet staabi ukse taga, et päris kõik niisama
staapi sisse ei jalutaks.
Tagala:
Tagala ülesanne oli varustada teisi jagusid + ennast kõige vajalikuga. Tagala
pidi pärast ka kõik varustuse kokku koguma ning veenduma, et kõik oleks korras
ja olemas + tagada traatside Luurerühmaga.
Luurerühm:
Tagada traatside Tagalarühmaga ning koguda teiste jagude kohta infot, ise samal
ajal luurates. Infot pidi koguma ka staabi kohta.
Esimene
ülesanne oli Tagalarühma käest varustus kätte saada ja telk üles panna. Siin ka
mõned intervjuud esimestest muljetest.
Kuidas läheb ja mis te hetkel teete?
Helina-
No veidi on külm, natuke tahaks magada ja tegelikult tahaks juba süüa ka, aga
kõik on päris normaalne. Hetkel tuleb telk üles seada. (Staabikaitserühm).
Siim
jõudis veidi hiljem kohale ja kirjeldas oma hetkelist seisu, kus ta mitte
midagi aru ei saanud ning oma jaoga polnud ta isegi veel kohtunud.
Miks sa nii hilja saabusid?
Siim-
Pidin minema koju, et tuua välivorm, sest eelmisel õhtul toimus jõulupeoks ruumide
kaunistamine ning ei soovinud tulla hiigelsuure kotiga. Jõudsin just hetk
tagasi ja ega eriti aru ei saa, mis toimub. Jalutasin siia sisse ja kohe anti
käsk varustust tuua. Võtsin kõige raskema asja, mis ette jäi ja tegin minekut.
Seejärel sain lõpuks ka oma varustust tooma minna. Nüüd olen väljas tagasi ja
mul on kõik eluks vajalik olemas. Olen omadega väga rahul. (Luurerühm)
Rääkisin
paar sõna juttu ka Tagalarühma liikme Johannaga. Johanna oli sel hetkel
köögitoimkonnas ja oli lahkesti nõus, peaaegu, et isegi nõudis intervjuud
andma.
Kuidas teie jaol läheb ja mis te teinud olete?
Kuna
oleme Tagalarühm, siis pidime alustama varustuse jagamisega. Jagasime kõikidele
jagudele neile vaja mineva varustuse välja. Otsisime veel ka päris tükk aega
ufosid (ese, mis aitab hoida telgikorstent telgi küljes kinnitatuna), sest see
oli meil ning kõigil teistel jagudel kadunud. Veel tõime kõikidele jagude telki
küttepuid ja määrasime kindlaks laagrivalve ajad. Nüüd kui kõik peaaegu tehtud,
kupatati meid siia köögitoimkonda teistele imehead sööki valmistama.
(Tagalarühm)
Keset
ööd leidis Luurerühma jaoülem Georg-Henry veidi aega ning rääkis, millega tema
jagu on hakkama saanud ja kuidas neil läinud on.
Mis te teinud olete terve päeva jooksul?
Alustasime
lõunase rivistusega. Esimene ülesanne nagu kõigil teistel, oli panna üles telk. Pidime
Tagalarühmaga tagama traatside, traadi pidime omakorda ära peitma, sest
Staabikaitserühm tahtis sellesse enda ühenduse sisse lasta, et meid pealt
kuulata. Saime telgi lõpuks püsti ja siis anti meile käsk minna
Staabikaitserühma telki ja sealt asju pihta panna ning pidime need transportima
Tagalarühma telki. Saimegi kõik ilusti tehtud, mingil viisil tuli see siis
niiöelda välja ja selle peale pandi meid kõndima. Järgmiseks ülesandeks oli
luurata staapi, Staabikaitserühma ja Tagalarühma, mille lõpuks me saime teada,
et nii meie kui ka teistes rühmades olid spioonid, kes andsid siis tasuta infot
edasi. Me leppisime nendega kindlad ajad kohtumisteks kokku, et rääkida neist.
(Luurerühm)
Siis
jõudis kätte see imeline ja kauaoodatud hetk, kui sain enne enda öist staabiassistendi
vahetust silma kinni lasta ja kujutage ette veel täispuhutaval madratsil. See
oli ikka päris hämmastavalt mugav. Mõtlesin, et magan ilusti kella neljani ilma
vahejuhtumiteta, aga sinna see unistus ka jäi. Umbes täpselt sellel hetkel kui
sügav uni hakkas minu üle võimust võtma, algas läbi raadiosaatjate pidev
rääkimine ja kontrollimine ning ega enam korralikult magama jääda ei saanudki.
Räägin
natukene ka sellest, mida mina laagri vältel tegin. Minu ülesanne oli olla
niiöelda press ehk ajakirjanik/fotograaf. Kohe kui midagi toimuma hakkas, oli
minu ülesanne joosta staabist välja ja kõik kaadrisse püüda. Tegin osalejatega
ka intervjuusid. Enamus ajast istusin üleval staabis, kus oli koos kõige
lahedam meeskond. Tuju oli alati laes ja kõik said omavahel väga hästi läbi.
Staabis toimus ka kogu info, mis läbi raadiosaatjate tuli, kirja panemine. See
oli ikka omaette katsumus. Esimesed paar tundi oli päris koomiline olukord,
keegi ei saanud aru mis kutsungitele vastata ja millal seda teha. Kõik laabus
kuskil paari tunni jooksul ja edasi läks väga hästi. Minul oli ka au olla ühes
vahetuses. Vahetus kestis 2 tundi ning tund sellest oli raadiosaatja taga ja
teine tund panin infot sidepäevikusse kirja.
Aga no mis infot sa kella 04.00 – 06.00 ikka kirja paned, kõik magavad
nagu kukupaid ja ainukesed, kes ringi liikusid oli juhendajad, staabivalve ja
noored, kes olid ahjuvalves. Mis siis muud üle jäi, kui iga 20 minuti tagant
sidekontrolli teha. Mõtled küll, et ah, mis see üks-kaks lauset siis ära pole
öelda, aga kui sõba silmale oled saanud kuskil 45 minutit iluund tehes, siis
keel nagu iseenesest pööras end igasugu veidraid nimesid ja häälduseid välja
ütlema.
Teine
päev algas unest ärkamisega. Jah, staap sai veel umbes tund/poolteisttundi
magada, sest otsustasime kehtestada eetrivaikuse kella kaheksani. Avastasin, et
olin kogu välivormiga otse põrandale magama jäänud, peal oli vaid lahtine magamiskott
ja pea all kellegi jope. Enne magamajäämist olin käinud väljas ja lendasin
tagasi tulles otsejoones põrandale siruli. Külmavares nagu ma olen, oli mul ka
sees olles 24/7 külm ja ärgates tundsin ennast jääpurikana.
Eetrivaikus
sai läbi, tehti esimesed sidekontrollid ja sai sööma minna. Sel hetkel kui
leidus kedagi, kellel oli vaba aega, sai harjutada kelneritööd, sest kuidagi
pidid ju ka need, kes raadiosaatja ja sidepäeviku taga istusid, süüa saama ja
nii me tulimegi kuskil kolm kaussi käes treppidest üles, sest kes ikka viitsib mitu
korda üles-alla käia. Laiskus, mis muud.
Kui
kõigil söödud ja enamvähem unest äratatud, algas mõtteülesanne. Kätte anti
igasugu pabereid ja nendel olid ülesanded. Oskama pidi joonise järgi paberist
veepommi kokku voltida, leida sõnarägastikust malevaid, krüpteerida lahti
koordinaate ning seejärel need kaardile kanda. Ülesanne pidi näitama, mis
juhtub kui sa ei maga piisavalt. Kui magamine oli jäänud tahaplaanile, läks ka
ülesanne veidi nihu, sest pidi kasutama nutikust, aga mis nutikust sa kasutad
kui magada pole saanud ja väsimus on suur. Kõik käis aja peale ja Tagalarühm
sai võidu.
Ülesanne
tehtud ja hakkaski asjade kokku pakkimine ja laagriala koristamine. Iga jagu
võttis maha oma telgi ja viis selle Tagalarühma kätte, kes märkis ära iga jao
juurde, kas võetud asjad on tagastatud. Kõige lõpuks oli ka lõpurivistus ja
laager oligi läbi.
Noored
said küll vähe magada ja väsinud olime me kõik, aga naeratus oli meil kõigil
pärast lõppu näos ja virisemist polnud kuskilt kuulda. Minul endal oli jube
kahju, et laager läbi sai, sest see oli üks väga lahe ja huvitav laager.
Ka
juhendajad olid nõus andma paar lauset laagri kohta ja siin need on:
Juhendaja
Rainar Saar - Kahjuks jäi laagri aeg lühikeseks ja paljud asjad jäid tegemata,
aga oluline sai tehtud. Tänu laagris osalejatele saime siiski suure osa
asjadest tehtud. Mulle väga meeldis kuidas noored ise olid tahtmist ja
hakkamist pungil täis. Keegi ei virisenud ja tegid mis pidid. Kuid siiski
laagri lõpuks olid kõik väsinud ja koristus ning asjade kokkupanek jäi vähe
nigelaks. Kui oleksin saanud midagi laagri juures muuta, oleksin kindlasti
muutnud asukohta.
Juhendaja
Maria Järvis andis väga sisuka tagasiside ja seetõttu on see ka intervjuu
stiilis.
Mis jäi laagrist kõige eredamalt meelde?
Mulle jäid meelde need hetked, kus mul ühelt poolt
noortest kahju hakkas, aga pärast veendusin, et nad tegelikult ongi täpselt nii
nutikad kui ma seda kogu aeg arvanud olen. Näiteks oli laagri alguses
rühmapealikel korraga käes palju informatsiooni. Osa sellest ei tähendanud
nende jaoks mittemidagi. Laagri jooksul said nad muidugi kõikidele küsimustele
vastused. Ja siis see hetk kõigi kolme noore näos, kus nad said aru mis toimub
ja kuidas see kõik käib.
Ma ei teinud meelega neile kõike ette, vaid jätsin väga palju asju õhku ja rääkimata. Ma olin kindel, et need noored on sellised, kes mõtlevad asjad ise välja. Ja ma ei eksinud. See kui Georg tuli minu juurde ja ütles, et kell oli pool kolm öösel, kui ta sai aru lõpuks, et ta ei pea kõike ise ära tegema. See hetk tõenäoliselt õpetas talle oluliselt rohkem, kui see, et ma talle seda lihtsalt öelnud oleksin.
Selliseid hetki oli laagri jooksul mitu. Näiteks, oli
mul kohutavalt kahju minna noortele ööhäiret tegema, sest nad olid lõpuks ometi
kõik magama saanud. Ja siis kui ma nägin neid säravaid silmi ja põnevust noorte
äsja ärganud nägudelt - see oli maailma parim!
Oli mitmeid hetki, kus noored, keda ma veel väga hästi
ei tunne, (sest see oli nende esimene laager) üllatasid mind positiivselt oma
arukuse ja tegutsemisega.
Tavalisel koondusel ei pruugi noorte sisemus alati
välja tulla, aga just laagrites säravad nad oma asjalikkuse ja tegutsemistahtega.
Mulle meeldivad sellised hetked, kus ma avastan uusi asju noorte juures. Uusi
külgi, mida nad avavad endas.
Kas leidus ka midagi, mis väga ei meeldinud?
Oli jah. Mulle ei meeldinud, et laager nii lühike oli
ja mind ainult üks on. Oleksin tahtnud rohkem osa saada kõigest, olla igal pool
ja kõigiga koos ning näha kõike veel rohkem.
Tegelikkuses on alati see, et plaan on üks, aga
reaalsus natukene teine. Ma ei tee sellest enam üldse mingit numbrit, sest see
on alati nii. Ja see on siis omakorda väljakutse mulle endale. Sain vist
hakkama.
Kuidas sellise laagri korraldamine välja näeb?
Rühmapealikud peavad iga aasta oktoobrikuus esitama
oma järgmise aasta plaani. Ehk siis laagri toimumine oli ammu teada.
Mõte, et teeme side teemalise laagri tuli siis, kui
ise sain sidekoolitust sügisel. Algul polnud mul plaanis midagi sellist nagu
lõpuks välja tuli. Mõtlesin koolituste peale ja hea, et see nii ei läinud.
Korraga olid pundis Jaanika Palm ja ühel hetkel tekkis noortel mitu tundi vaba
aega ning ma pidin neile tegevuse leidma. Panin nad ühte tuppa, andsin kätte
paberid ja pastakad ja selgitasin, et mõelge endile laager välja. Andsin ka
mõned märksõnad, mis minu jaoks olulised olid.
See, et me seda mängu stiilis teeme, see mõte tekkis
Põhjakonnal käies. Mis see õppus muud on, kui üks stsenaariumiga mäng.
Eesmärgiks oli see, et kõik saaksid võimalikult palju erinevaid sidevahendeid
kasutada. Staabi kasututusele võtu pakkus välja Jaanika Palm ning see oli üks
äge kogemus meile kõigile.
Algne idee, mis noorte poolt oli kokku pandud, oli aga
natuke liiga lennukas. Pidasime maha väiksema võitluse, kus ma selle laagri
siis juba oma peas kokku olin pannud natukene reaalsematesse tingimustesse. Kusjuures
noorte kõige pöörasemad ideed läksid tegelikult käiku. Ja ma kindlasti ei oleks
seda kõike selliselt suutnud ise välja mõelda.
No ja siis kõige lõpuks tuleb välja mõelda mida noored
söövad, joovad, kus laager toimub, kuidas sinna saab, mis meil selle jaoks vaja
on ning kust ma leian kõik täiskasvanud, kes laagris kohal peaksid olema.
Samuti tuleb kinni pidada erinevatest tähtaegades,
läbi rääkida kõikide oma sõprade ja tuttavatega, et nad annaks vajalikku
varustust, sest noortel omal ei ole ladu ja kõiki asju.
Ja kunagi, kui kõik need asjad tehtud saavad, algab laager.
Täielik segadus ja kaos, kuniks kõik paika loksub. Pärast seda kui noored on
koju läinud, on vaja kõik asjad tagasi anda
kõigile sõpradele ja lattu ning kõik arvud peavad klappima ja kõik asjad
tervelt tagasi jõudma. Alati on midagi, mida keegi taga otsib või on hoopis
midagi katki. Ka sel korral tundus, et üks asjadest vist jääbki kadunuks, aga me leidsime selle üles.
Lisaks sellele kõigele tuleb noorteinstruktoritega
kokkuleppele saada raha kulutamise osas ning suhelda lapsevanematega, eriti
nendega, kelle noored pole varem laagris käinud.
Mida oleksid muutnud laagri juures?
Ma arvan, et see laager oli üsna ideaalilähedane. Alati
ei lähe kõik plaanipäraselt, alati ei tule kõik asjad välja nii nagu ma ootasin
või ette kujutasin, aga see on üks elu osa ja see peabki just nii olema.
Ma sain ka ise sellest laagrist kogemusi, mida
järgmiste laagrite ajal rakendada. Me kõik õpime iga päev midagi uut. Seega,
jääb vaid loota, et meie eriline väljaõppelaager Aprillis saab olema veel
ägedam!
Kõige lõppu tahan öelda, et mul on tõelsielt vedanud,
et ma saan teha asju nii lahedatele noortele! See oli kõik ju mäng ja mul on
hea meel, et kõik mängisid, lõbutsesid ning olid niisama toredad ja ägedad!
Kommentaarid
Postita kommentaar