Sidelaager 10-11.12.2016

10-11 detsember toimus Squad rühma Kodutütarde ja Nõmme Noorte Kotkaste side teemaline laager, kus lisaks osalesid veel Nõmme Kodutütred ja mõned noored Raplast.

Laupäeva hommik algas tegelikult jõulupeoga. Tantsiti seltskonnatantse, kohtuti sõpradega, nähti vanu tuttavaid ja veedeti koos mõnusalt aega. Kohal käis tõeline metsajõuluvana ja toreda etteaste eest kingiti ka kommi.

Lõpuks sai pidu läbi ja ettevalmistused laagriks võisid alata. Välivormid selga, kodinad kokku ja välja rivvi. Toimus laagri avamine. Osalejatele räägiti üldiselt laagri tegevusest ja kuidas käituda teatud olukordades. Laagri peamine põhimõte oli see, et kõik mängiksid kaasa. Nii on sinul kui ka teistel lõbusam ja saab ennast täiega ära unustada ning nautida mõnusat nädalalõppu lahedate noorte seltsis. Laagris oli ka üks väga kindel ja tähtis reegel: kõik osalejad pidid ära andma oma telefoni, et ei oleks mingit ninapidi telefonis istumist. Iseenesest mõistetav, sest sellises laagris on väga oluline roll koostööl ja kui keegi istub telefonis ning ei pane ümbritsevat tähele, siis ei suju ka koostöö ja enamus infost jääb ka ilmselt kuulmata.

Laagrilised jagati jagudesse. Kokku oli 3 jagu. Igal jaol oli omakorda enda ülesanne:

Staabikaitse: Staabikaitse ülesanne oli oma jaoga kaitsta staapi ja staabi ümbrust. Nende ülesanne oli ka korraldada valvet staabi ukse taga, et päris kõik niisama staapi sisse ei jalutaks.

Tagala: Tagala ülesanne oli varustada teisi jagusid + ennast kõige vajalikuga. Tagala pidi pärast ka kõik varustuse kokku koguma ning veenduma, et kõik oleks korras ja olemas + tagada traatside Luurerühmaga.

Luurerühm: Tagada traatside Tagalarühmaga ning koguda teiste jagude kohta infot, ise samal ajal luurates. Infot pidi koguma ka staabi kohta.

Esimene ülesanne oli Tagalarühma käest varustus kätte saada ja telk üles panna. Siin ka mõned intervjuud esimestest muljetest.

Kuidas läheb ja mis te hetkel teete?

Helina- No veidi on külm, natuke tahaks magada ja tegelikult tahaks juba süüa ka, aga kõik on päris normaalne. Hetkel tuleb telk üles seada. (Staabikaitserühm).

Siim jõudis veidi hiljem kohale ja kirjeldas oma hetkelist seisu, kus ta mitte midagi aru ei saanud ning oma jaoga polnud ta isegi veel kohtunud.

Miks sa nii hilja saabusid?

Siim- Pidin minema koju, et tuua välivorm, sest eelmisel õhtul toimus jõulupeoks ruumide kaunistamine ning ei soovinud tulla hiigelsuure kotiga. Jõudsin just hetk tagasi ja ega eriti aru ei saa, mis toimub. Jalutasin siia sisse ja kohe anti käsk varustust tuua. Võtsin kõige raskema asja, mis ette jäi ja tegin minekut. Seejärel sain lõpuks ka oma varustust tooma minna. Nüüd olen väljas tagasi ja mul on kõik eluks vajalik olemas. Olen omadega väga rahul. (Luurerühm)

Rääkisin paar sõna juttu ka Tagalarühma liikme Johannaga. Johanna oli sel hetkel köögitoimkonnas ja oli lahkesti nõus, peaaegu, et isegi nõudis intervjuud andma.

Kuidas teie jaol läheb ja mis te teinud olete?

Kuna oleme Tagalarühm, siis pidime alustama varustuse jagamisega. Jagasime kõikidele jagudele neile vaja mineva varustuse välja. Otsisime veel ka päris tükk aega ufosid (ese, mis aitab hoida telgikorstent telgi küljes kinnitatuna), sest see oli meil ning kõigil teistel jagudel kadunud. Veel tõime kõikidele jagude telki küttepuid ja määrasime kindlaks laagrivalve ajad. Nüüd kui kõik peaaegu tehtud, kupatati meid siia köögitoimkonda teistele imehead sööki valmistama. (Tagalarühm)

Keset ööd leidis Luurerühma jaoülem Georg-Henry veidi aega ning rääkis, millega tema jagu on hakkama saanud ja kuidas neil läinud on.

Mis te teinud olete terve päeva jooksul?

Alustasime lõunase rivistusega. Esimene ülesanne nagu kõigil teistel, oli panna üles telk. Pidime Tagalarühmaga tagama traatside, traadi pidime omakorda ära peitma, sest Staabikaitserühm tahtis sellesse enda ühenduse sisse lasta, et meid pealt kuulata. Saime telgi lõpuks püsti ja siis anti meile käsk minna Staabikaitserühma telki ja sealt asju pihta panna ning pidime need transportima Tagalarühma telki. Saimegi kõik ilusti tehtud, mingil viisil tuli see siis niiöelda välja ja selle peale pandi meid kõndima. Järgmiseks ülesandeks oli luurata staapi, Staabikaitserühma ja Tagalarühma, mille lõpuks me saime teada, et nii meie kui ka teistes rühmades olid spioonid, kes andsid siis tasuta infot edasi. Me leppisime nendega kindlad ajad kohtumisteks kokku, et rääkida neist. (Luurerühm)

Siis jõudis kätte see imeline ja kauaoodatud hetk, kui sain enne enda öist staabiassistendi vahetust silma kinni lasta ja kujutage ette veel täispuhutaval madratsil. See oli ikka päris hämmastavalt mugav. Mõtlesin, et magan ilusti kella neljani ilma vahejuhtumiteta, aga sinna see unistus ka jäi. Umbes täpselt sellel hetkel kui sügav uni hakkas minu üle võimust võtma, algas läbi raadiosaatjate pidev rääkimine ja kontrollimine ning ega enam korralikult magama jääda ei saanudki.

Räägin natukene ka sellest, mida mina laagri vältel tegin. Minu ülesanne oli olla niiöelda press ehk ajakirjanik/fotograaf. Kohe kui midagi toimuma hakkas, oli minu ülesanne joosta staabist välja ja kõik kaadrisse püüda. Tegin osalejatega ka intervjuusid. Enamus ajast istusin üleval staabis, kus oli koos kõige lahedam meeskond. Tuju oli alati laes ja kõik said omavahel väga hästi läbi. Staabis toimus ka kogu info, mis läbi raadiosaatjate tuli, kirja panemine. See oli ikka omaette katsumus. Esimesed paar tundi oli päris koomiline olukord, keegi ei saanud aru mis kutsungitele vastata ja millal seda teha. Kõik laabus kuskil paari tunni jooksul ja edasi läks väga hästi. Minul oli ka au olla ühes vahetuses. Vahetus kestis 2 tundi ning tund sellest oli raadiosaatja taga ja teine tund panin infot sidepäevikusse kirja. Aga no mis infot sa kella 04.00 – 06.00 ikka kirja paned, kõik magavad nagu kukupaid ja ainukesed, kes ringi liikusid oli juhendajad, staabivalve ja noored, kes olid ahjuvalves. Mis siis muud üle jäi, kui iga 20 minuti tagant sidekontrolli teha. Mõtled küll, et ah, mis see üks-kaks lauset siis ära pole öelda, aga kui sõba silmale oled saanud kuskil 45 minutit iluund tehes, siis keel nagu iseenesest pööras end igasugu veidraid nimesid ja häälduseid välja ütlema.

Teine päev algas unest ärkamisega. Jah, staap sai veel umbes tund/poolteisttundi magada, sest otsustasime kehtestada eetrivaikuse kella kaheksani. Avastasin, et olin kogu välivormiga otse põrandale magama jäänud, peal oli vaid lahtine magamiskott ja pea all kellegi jope. Enne magamajäämist olin käinud väljas ja lendasin tagasi tulles otsejoones põrandale siruli. Külmavares nagu ma olen, oli mul ka sees olles 24/7 külm ja ärgates tundsin ennast jääpurikana.

Eetrivaikus sai läbi, tehti esimesed sidekontrollid ja sai sööma minna. Sel hetkel kui leidus kedagi, kellel oli vaba aega, sai harjutada kelneritööd, sest kuidagi pidid ju ka need, kes raadiosaatja ja sidepäeviku taga istusid, süüa saama ja nii me tulimegi kuskil kolm kaussi käes treppidest üles, sest kes ikka viitsib mitu korda üles-alla käia. Laiskus, mis muud.

Kui kõigil söödud ja enamvähem unest äratatud, algas mõtteülesanne. Kätte anti igasugu pabereid ja nendel olid ülesanded. Oskama pidi joonise järgi paberist veepommi kokku voltida, leida sõnarägastikust malevaid, krüpteerida lahti koordinaate ning seejärel need kaardile kanda. Ülesanne pidi näitama, mis juhtub kui sa ei maga piisavalt. Kui magamine oli jäänud tahaplaanile, läks ka ülesanne veidi nihu, sest pidi kasutama nutikust, aga mis nutikust sa kasutad kui magada pole saanud ja väsimus on suur. Kõik käis aja peale ja Tagalarühm sai võidu.

Ülesanne tehtud ja hakkaski asjade kokku pakkimine ja laagriala koristamine. Iga jagu võttis maha oma telgi ja viis selle Tagalarühma kätte, kes märkis ära iga jao juurde, kas võetud asjad on tagastatud. Kõige lõpuks oli ka lõpurivistus ja laager oligi läbi.

Noored said küll vähe magada ja väsinud olime me kõik, aga naeratus oli meil kõigil pärast lõppu näos ja virisemist polnud kuskilt kuulda. Minul endal oli jube kahju, et laager läbi sai, sest see oli üks väga lahe ja huvitav laager.

Ka juhendajad olid nõus andma paar lauset laagri kohta ja siin need on:

Juhendaja Rainar Saar - Kahjuks jäi laagri aeg lühikeseks ja paljud asjad jäid tegemata, aga oluline sai tehtud. Tänu laagris osalejatele saime siiski suure osa asjadest tehtud. Mulle väga meeldis kuidas noored ise olid tahtmist ja hakkamist pungil täis. Keegi ei virisenud ja tegid mis pidid. Kuid siiski laagri lõpuks olid kõik väsinud ja koristus ning asjade kokkupanek jäi vähe nigelaks. Kui oleksin saanud midagi laagri juures muuta, oleksin kindlasti muutnud asukohta.

Juhendaja Maria Järvis andis väga sisuka tagasiside ja seetõttu on see ka intervjuu stiilis.

Mis jäi laagrist kõige eredamalt meelde?

Mulle jäid meelde need hetked, kus mul ühelt poolt noortest kahju hakkas, aga pärast veendusin, et nad tegelikult ongi täpselt nii nutikad kui ma seda kogu aeg arvanud olen. Näiteks oli laagri alguses rühmapealikel korraga käes palju informatsiooni. Osa sellest ei tähendanud nende jaoks mittemidagi. Laagri jooksul said nad muidugi kõikidele küsimustele vastused. Ja siis see hetk kõigi kolme noore näos, kus nad said aru mis toimub ja kuidas see kõik käib.

Ma ei teinud meelega neile kõike ette, vaid jätsin väga palju asju õhku ja rääkimata. Ma olin kindel, et need noored on sellised, kes mõtlevad asjad ise välja. Ja ma ei eksinud. See kui Georg tuli minu juurde ja ütles, et kell oli pool kolm öösel, kui ta sai aru lõpuks, et ta ei pea kõike ise ära tegema. See hetk tõenäoliselt õpetas talle oluliselt rohkem, kui see, et ma talle seda lihtsalt öelnud oleksin.

Selliseid hetki oli laagri jooksul mitu. Näiteks, oli mul kohutavalt kahju minna noortele ööhäiret tegema, sest nad olid lõpuks ometi kõik magama saanud. Ja siis kui ma nägin neid säravaid silmi ja põnevust noorte äsja ärganud nägudelt - see oli maailma parim!

Oli mitmeid hetki, kus noored, keda ma veel väga hästi ei tunne, (sest see oli nende esimene laager) üllatasid mind positiivselt oma arukuse ja tegutsemisega.

Tavalisel koondusel ei pruugi noorte sisemus alati välja tulla, aga just laagrites säravad nad oma asjalikkuse ja tegutsemistahtega. Mulle meeldivad sellised hetked, kus ma avastan uusi asju noorte juures. Uusi külgi, mida nad avavad endas.

Kas leidus ka midagi, mis väga ei meeldinud?

Oli jah. Mulle ei meeldinud, et laager nii lühike oli ja mind ainult üks on. Oleksin tahtnud rohkem osa saada kõigest, olla igal pool ja kõigiga koos ning näha kõike veel rohkem.

Tegelikkuses on alati see, et plaan on üks, aga reaalsus natukene teine. Ma ei tee sellest enam üldse mingit numbrit, sest see on alati nii. Ja see on siis omakorda väljakutse mulle endale. Sain vist hakkama.

Kuidas sellise laagri korraldamine välja näeb?

Rühmapealikud peavad iga aasta oktoobrikuus esitama oma järgmise aasta plaani. Ehk siis laagri toimumine oli ammu teada.

Mõte, et teeme side teemalise laagri tuli siis, kui ise sain sidekoolitust sügisel. Algul polnud mul plaanis midagi sellist nagu lõpuks välja tuli. Mõtlesin koolituste peale ja hea, et see nii ei läinud. Korraga olid pundis Jaanika Palm ja ühel hetkel tekkis noortel mitu tundi vaba aega ning ma pidin neile tegevuse leidma. Panin nad ühte tuppa, andsin kätte paberid ja pastakad ja selgitasin, et mõelge endile laager välja. Andsin ka mõned märksõnad, mis minu jaoks olulised olid.

See, et me seda mängu stiilis teeme, see mõte tekkis Põhjakonnal käies. Mis see õppus muud on, kui üks stsenaariumiga mäng. Eesmärgiks oli see, et kõik saaksid võimalikult palju erinevaid sidevahendeid kasutada. Staabi kasututusele võtu pakkus välja Jaanika Palm ning see oli üks äge kogemus meile kõigile.

Algne idee, mis noorte poolt oli kokku pandud, oli aga natuke liiga lennukas. Pidasime maha väiksema võitluse, kus ma selle laagri siis juba oma peas kokku olin pannud natukene reaalsematesse tingimustesse. Kusjuures noorte kõige pöörasemad ideed läksid tegelikult käiku. Ja ma kindlasti ei oleks seda kõike selliselt suutnud ise välja mõelda.

No ja siis kõige lõpuks tuleb välja mõelda mida noored söövad, joovad, kus laager toimub, kuidas sinna saab, mis meil selle jaoks vaja on ning kust ma leian kõik täiskasvanud, kes laagris kohal peaksid olema.

Samuti tuleb kinni pidada erinevatest tähtaegades, läbi rääkida kõikide oma sõprade ja tuttavatega, et nad annaks vajalikku varustust, sest noortel omal ei ole ladu ja kõiki asju.

Ja kunagi, kui kõik need asjad tehtud saavad, algab laager. Täielik segadus ja kaos, kuniks kõik paika loksub. Pärast seda kui noored on koju läinud, on vaja kõik asjad tagasi anda kõigile sõpradele ja lattu ning kõik arvud peavad klappima ja kõik asjad tervelt tagasi jõudma. Alati on midagi, mida keegi taga otsib või on hoopis midagi katki. Ka sel korral tundus, et üks asjadest vist jääbki kadunuks, aga me leidsime selle üles.

Lisaks sellele kõigele tuleb noorteinstruktoritega kokkuleppele saada raha kulutamise osas ning suhelda lapsevanematega, eriti nendega, kelle noored pole varem laagris käinud.

Mida oleksid muutnud laagri juures?

Ma arvan, et see laager oli üsna ideaalilähedane. Alati ei lähe kõik plaanipäraselt, alati ei tule kõik asjad välja nii nagu ma ootasin või ette kujutasin, aga see on üks elu osa ja see peabki just nii olema.

Ma sain ka ise sellest laagrist kogemusi, mida järgmiste laagrite ajal rakendada. Me kõik õpime iga päev midagi uut. Seega, jääb vaid loota, et meie eriline väljaõppelaager Aprillis saab olema veel ägedam!

Kõige lõppu tahan öelda, et mul on tõelsielt vedanud, et ma saan teha asju nii lahedatele noortele! See oli kõik ju mäng ja mul on hea meel, et kõik mängisid, lõbutsesid ning olid niisama toredad ja ägedad!