Paldiski luurelaager 28.04-30.04.2017

28.04-30.04 2017  toimus juba teist aastat järjest Paldiskis luurelaager, mida noored huviga ootasid juba päris pikka aega.

Käimas on viimane koolipäev enne pikka nädalavahetust ja plaan on ennast jälle metsa vedada. Sel hetkel tundus küll, et väga ei jaksa sinna metsa minna, sest õues on külm ja niiske, aga mis teha, elu ei peagi alati meelakkumine olema ning ühel hetkel leidsin ennast kohtumispaigast, kuhu olid kõik noored ennast kohale vedanud. Kõigil oli tuju hea, sest ikkagi oli tulemas üks jube äge laager hästi mõnusa seltskonna ning huvitavate ülesannetega.

Paldiskisse sõitsime  väga vägevate masinatega, nimeks neil Pasi ning igaüks sai korraks nina tornist välja pista. Kuna enamusi polnud pikka aega nähtud, siis sai sõidu ajal kõik jutud räägitud ja mõni lasi isegi korraks silma looja, kinnitades pärast, et koht magamiseks oli ideaalne.

Masin jäi seisma ja anti käsk jalastuda. Olime jõudnud Paldiskisse. Päike lõõmas ja ilm näitas end samuti heast küljest. Jõudis kätte aeg hakata kõmpima laagripaiga poole. Kotid jätsime masinatesse, kaasas ainult shokolaad ja pundi peale pudel vett. Jagati ära kaardid ning hakkasime sobivat marsruuti kokku panema. Igal ühel oma versioon, kuid saime enamvähem normaalse raja kamba peale välja valitud. Meiega kaasas oli üks ajateenijatest (hiljem kui instruktor1), kes kogu laagri vältel oli üks meie juhendajatest. Sel hetkel oli soov metsas olla juba märgatavalt tõusnud ja kodus olemine ei tulnud minul küll kõne alla.
Liikusime läbi metsa, üle kraavide, ojade, langenud puude ja põldude. Koguaeg jälgisid silmad ümbrust, et äkki kõmmutab end kuskilt välja vastutegevus. Meil läks õnneks, ükski vastane ei andnud ennast näole. Ühel hetkel hakkas hämarduma ja öeldi, et hiljemalt tunniga peame laagripaika jõudma, sest muidu läheb pimedaks ning siis on juba tunduvalt raskem õige kivi või mätas üles leida.
Lõpuks jõudsime ka meie laagripaika ja sai korraks jalgu puhata. Ei olnud küll mingi hirmuäratavalt pikk tee, aga siiski. Jalgu sai puhata ainult üürikest aega, juba pidigi hakkama telke üles panema, puid lõhkuma, süüa tegema ja mida kõike veel. Jaotasime endid kolme jakku ning valiti jaoülemad ja pooljaoülemad. Mina sattusin kolmandasse jakku ning mulle anti kätte pooljaoülema roll. Kuna sellel ööl oli ööbimine telkides, siis pidime paika panema nii ahjuvalve kui ka laagripatrulli. See osutus ikka päris suureks peavaluks, kuna kahe telgi peale pidi kokku panema graafikud, mis koheselt ei klappinud ja seejärel vajasid uuesti tegemist. Lõpuks saime need siiski enamvähem paika, graafikud olid juba täitsa arvestatavad ning läksid käiku. Hiljem panid instruktorid paika meie öised kaitsepositsioonid, kui peaks actioniks minema.

Kõik telgid olid endale tee taeva alla leidnud ja kohe kohe sai süüa. Kell oli 1 öösel, nii hilja pole vast keegi, vähemalt mitte mina õhtust söönud. Teha oli veel viimased ettevalmistused. Kui pea kujutletavat patja puudutas, oli tunda, et küll see metsaelu on ikka imeline. Seda rahumeelt jäi ainult mõneks ajaks, sest iga kord, kui kavatsen metsas head und nautida, hakkab mul imekiirelt külm. See on kujunenud minu puhul seaduspärasuseks. Telgirahvas oigab ja räägib, et küll on palav, mina samal ajal oma kohalt anun, et keegi ainult mõne puu veel juurde paneks.

Kell hakkas saama kolm, kui sain vist lõpuks külmast lahti. Just sellel hetkel kõlasid lasud ja keegi karjus täiest kõrist - häire. Ma valetaksin, kui ütlen, et ei mõelnud sellel hetkel, mis hea pärast ma siin olen. Aga sellele küsimusele on ainult 1 vastus: see kõik on lihtsalt nii paganama äge! Päris varsti olin oma kahe jala ja väga uimase peaga telgist väljas ning otsisin nagu hulluke oma kaitsepositsiooni. Ennem tundus, et mis see siis ära ei ole, leiab ilusti üles küll, kuid öösel kell 3 ma enam niimoodi ei mõelnud. Üritasin meelde jätta täpselt enda koha juures oleva langenud puu asukohta, kuid pimedas meenutas selle puu otsimine pigem nõela otsimist heinakuhjast. Aga ega asi kadunuks jää, leidsin ilusti oma männi üles ja vajusin selle kõrvale külili. Meile öeldi, et hoidke silmad ja kõrvad lahti, aga no mis silmi sa lahti hoiad, kui said magada umbes täpselt 10 minutit ja kõrvad olid end juba puhtalt paarist lasust lukku keeranud. Nii ma siis istusin seal ja tunne oli selline, et nüüd tuleb 5 meest kuskilt välja, üks eest, üks tagant, 2 tükki kõrvalt ja viimane ülevalt. Ühtegi tuttavat kuju ka ei näinud kõrval olevate puude juures ja korraks mõtlesin, äkki ma jooksin üksi välja ning teised magavad praegu rahulikult telgis sügavat und. Aga ei, õnneks oli varsti kuulda, et nüüd on kõik, vastane liikus eemale ja võime tagasi telkidesse minna.
Nüüd olin targem ja läksin küsisin endale lisaks veel ühe magamiskoti. Alguses vastati mulle, et liigu veidi telgi tahaossa. Liigutasin ennast vist koos kogu telgiga tahapoole ja jäin enda und ootama. Ühel hetkel marssis keegi telki sisse ning küsis, kus Tinnuri magab. Sel hetkel sain küll suure heameele osaliseks. Mulle toodi magamiskott, ilmselt kõige suurem ja soojem, mida oma silmaga näinud olen või sellel hetkel lihtsalt tundus see magamiskott jumalikuna. Ei ole vast kordagi nii sooja ööd metsas kogenud ja silmad vajusid kinni nagu keegi oleks tellised laugudele kleepinud.

Minu äratus oli kella viiest, kui algas minu ahjuvalve. Olin õhtul juba piisavalt ettevalmistusi teinud ning igav ei oleks tohtinud hakata. Eelmine õhtu sebisin endale kõrvaklapid ja kogusin telgi toiduvarud enda käeulatusse. Lubasin telgirahvale, et saavad hommikul kohe ärgates süüa ning hakkasin võileibu vorpima. Ma ei ole vist kunagi võileibade tegemisest nii palju rõõmu tundnud kui sellel hommikul. Hommikupoole oli ilm veel päris ilus, kuid keeras päeva peale täiesti teiste tuulte poole. Korduvalt oli kuulda, kuidas laagrivalve mööda käies vaikselt telgivalvet küsib. Neile pidi vähemalt teise korra pealt vastama, sest muidu tormavad sisse nagu orkaan ja hopsti terve telk on ilusti üleval. Ahjuvalve puudumise korral lubati meile väikest rännakut koos kogu varustuse ning telgiga. Kuna selle oleksin pigem tegemata jätnud, siis hoidsin oma silmi elu eest lahti. Vahepeal kontrollisin veidi omamoodi, kuidas telgis temperatuur on. Kui keegi oleks sellel hetkel oma silmad lahti teinud, oleks ta näinud hoopis tuuleveskit mitte mind, sest ainuke võimalus, kuidas aru saada, kas telgis on ühtlaselt soe, pidin käed laiali võimalikult suure ala õhku niiöelda läbi kompama.

Kell sai 7 ja oli aeg kogu telk üles ajada. Mõni ikka proovis magamiskotis end lamedaks tehes näidata, et teda pole seal, aga see ei vedanud välja. Selle päeva esimeseks ülesandeks oli söömine. Päris meeldiv ülesanne, või mis? Kõik istusid puntidena kuskil puu all ja keetsid endale putru. Sõbrad olid koos ja see kõik oli väga armas.
Veidi hiljem sammusime juba Kalevi jalaväepataljoni poole ja see tegi seest ikka ärevaks küll. Mina oma väikeste jalgadega pidin ikka kõvasti üritama, et teistele järgi jõuaksin. Enamasti ilutses minu ja minu ees oleva inimese vahel pikk vahe, kuid paar pikka jooksusammu ajas asja korda, mõneks ajaks. Jooksmise peale leidsin end lõpuks Kalevi jalaväepataljoni värava tagant. Vastu võeti meid seal sõbralikult ning juhatati koheselt õigesse kohta.

Esimese asjana lubati meil tutvuda masinatega. Igaüks omamoodi tehnika ja keerukusega. Võin kindla sõnaga väita, et kõikide noorte silmad särasid peas nagu pärlid. Hiljem sai veidi eemal proovida selga luurajate varustust ning visata pilk peale relvastusele. Kui vest, seljakott ja kõikvõimalikud muud vidinad olid küljes, tehti kas kükke või joosti, et saada aimu, kui raske see kõik tegelikult on.
Õues oli ilm ikka päris krõbe. Nii mõnelgi oli see külm ilm üle visanud ja ainuke soov oli sooja saada. Ei pidanud kaua ootama, kui juba sammusime kasarmu poole. Kasarmu oli meie silmis kui saun, kus lõpuks ometi soe on. Meile näidati ajateenijate eluolusid ja lahti võetud relvi. Kasarmutuuri lõpetasime ülesandega, mis kontrollis, kuidas me silmaga kaugust suudame mõõta.
Enamus meist ootasid keskpäeva, kui pidi saama süüa. Jalutasime õppehoonesse, kus meid ootasid lõunakarbid. Klassis valitses täielik vaikus ning rahulolu. Kui keegi võõras oleks sel hetkel klassi sisse astunud, oleks jäänud mulje, nagu oleksime juba mitu päeva söömata. Tegelikult on ju teada tuntud tõde, et tegutsedes ei märkagi, kui kõht on tühjaks läinud ja kui lõpuks söök ees on, saab sellest alles korralikult aru.
Peale lõunat oli aeg hakata õppima, kuidas koostada õigesti luurerapordit. Järgnevad tunnid tuli hoolega tähele panna, sest järgmisel päeval luurest tagasi tulles oli vaja instruktoritele esitada korralik luureraport. Kõigepealt vaatasime üle erinevad variandid ja hiljem saime ka ise ühe koostada. Kõik oli äärmiselt huvitav, sest näiteks mina ei ole ennem aru saanud, mis ime läbi selle koostamine käib. Kindlasti oli see üks asi, mis mulle laagris enim meeldis. Harjutasime ja tuletasime meelde ka käemärke. See oli minu jaoks hetk, kus sain ennast kontrollida, kui palju mul tegelikult meeles on.

 
Olime pataljonis olnud juba päris pikka aega ja kui algul tundus, et väike lumehoog, mis pea kohal oli, üle läheb, siis enam me selles nii kindlad ei olnud. Üpris paks lumevaip oli maas ja otsustasime, et jääme täna öösel klassi. Mind valdas korraga nii rahulolu kui ka veidi selline teistsugune tunne. Vähemalt teadsin kindlalt seda, et täna öösel ei hakka mul kohe kindlasti külm. See teistsugune tunne hõlmas endas seda, et olin soovinud terve nädalavahetuse ainult välitingimustes veeta, aga selline ilm ajas mul endal täielikult ära isu telgis magada. Aega oli meil nüüd palju, sest oli vaja oodata, millal kõik meie kotid ja kodinad laagripaigast meieni tuuakse. See vaba aeg sisustati ka koheselt. Nimelt harjutasime luuramist näiteks linnalahingu ajal hoonete külgedelt, akende servadelt jne. Meie abivahenditeks olid lauad, mille tagant pidime võimalikult aeglaste liigutustega piiludes määrama ära, mitut sõrme või mis käemärki instruktor sel hetkel näitas. Pidime ka roomama ühe korra ja kui nad oleksid meile veidi suurema ala andnud, ei oleks seal tükk aega vaja olnud põrandaid puhastada. Lisaks saime veel proovida niiöelda hääletult liikumist, mis oli nii mõnelegi päris suur katsumus, sest iga väike sahin või nagin oli imehästi kuulda.Ühel hetkel oli meie varustus kohale jõudnud ja saime hakata endid magama sättima. Kõik tegid enda õhtused tegevused ära ning varsti oligi kogu klass nohinat ja uniseid nägusid täis. Kõik üritasid võimalikult kiiresti silmad kinni saada, sest oli ju teada, et ega meil kaua magada ei lasta ning varsti peab juba luurele minema.

 
Kell oli pool 5. Tuled pandi põlema ja meid äratas kellegi kaunis kärgatus „Äratus!“ Õnneks olin õhtul kõik umbes nii käe-jala järgi pannud ja väga ajusid ragistama ei pidanud, kus see või teine olla võiks. Panin ennast ikka üsna soojalt riidesse, arvasin vist, et lähen põhjanabale ja ega ma väga ei eksinud ka.

 
Kogunesime õues. Hüppasime kasti ja algas sõit kuhugi, aga kuhu kohta, seda ei teadnud meist keegi. Kastis oli piisavalt aega, et teha endale korralik camo, mis hiljem minu näolt muidugi kiirelt maha voolas. Noored nägid välja, nagu oleksid just Shreki castingutele minemas.
Sellest hetkest, kui kastist jalastuda kästi, hakkas meie niiöelda seiklus peale. Kõigepealt võtsime oma kolmanda jao kokku ja ringkaitsesse. Anti kätte ala, mida luurama peab ja veidi aja pärast alustasimegi liikumist.
Peatusime esimese veidra maja juures. Arvan, et sõna veider oli sellel päeval just see sõna, mida kasutasin pea iga asja kohta. Oli see siis põõsas või kivi, mis mulle veider tundus, sest igal pool oli minu silmis mõni kiivriga maskeeritud roheline ja veidi suurem Shrek. Kui selle „veidra“ maja juurest hakkasime edasi liikuma, jäi meie jagu valvav instruktor1 maha. Ei tea, kas kogematta või meelega. Aga edasi me liikusime ning leidsime uue koha, kus peatuda ja luurele minna. Olin lahingpaarilisega ära 20 minutit, selle aja jooksul jõudsin näha ilmselt rohkem hallukaid kui mõni teine. Nagu eelnevalt mainisin, nägin absoluutselt igas kännus ja põõsas vastutegevust. Sellest 20. minutist umbes 2 minutit saime kõndida ja ülejäänud aja möödus nii maapinna ligidal, kui üldse võimalik on. Tagasi tulles oli keha alumine osa kuni rinnuni täiesti läbimärg, aga mis teha, vähemalt ei olnud paksud riided ilma asjata selga aetud. Liikusime veidi edasi ja nüüd läks järgmine lahingpaar luurele. Samal ajal räägiti mulle ja mu lahingpaarilisele, kuidas meie instruktor oli möödunud neist 10 meetri kauguselt ja ei pannud neid tähele. Lõpuks jõudsid ka luurajad tagasi ning hakkasime edasi liikuma. Pidime minema üle tee, teades, et meist umbes 500m kaugusel on vastutegevus. Võtsime ühe kurvi ja jooksime üle. Jõudsime näha 1. jagu ja veidi kaarti kontrollida, kui juba hakkas hull möll peale. Üritasime saada vastasele võimalikult lähedale, et panna kirja kõik vajalik info nii nende endi kui ka nende varustuse ja masinate kohta. Jõudsime juba üsna palju üles kirjutada, kui järsku nägi keegi meie omadest autot
meie poole sõitmas. Ma arvan, et ma ei ole hommikuti ka voodile nii ligidal kui sel hetkel maale. Tekkis tunne, et tahaks sinna igaksjuhuks sisse vajuda, et nad jumala eest ei näeks, aga võta näpust, ei näinudki. Korraks tekkis mõte, et ehk ikkagi nägid ja tulevad tagasi ning meie jaoks on mäng läbi, aga ei näinud nad mitte kui midagi.
Alustasime tagasiteed punkti, kus meid algselt maha pandi. Nagu Tallinnale kombeks, ei lähe me lihtsamat või õiget teed pidi,  vaid meie teeme ringe ja pöörame võimalikult valest kohast kõrvale ning see omakorda võtab aega ja kulutab jalgu. Aga lõpuks jõudsime meiegi kohale ja oi kui tore oli tuttavaid nägusid näha. Tekkis tunne, nagu poleks neid terve päev näinud. Tegelikult oli möödas vaid paar tundi, aga metsas ei tööta kell nii nagu peab ning ajataju on lülitanud end rändluse peale. Meie instruktor jõudis ka meieni, või ehk on õigem öelda, et meie temani. Algul jäi mulle mulje, et ta oli meie peale pahane, kui niiviisi omavoliliselt putku panime. Räägiti veel, et meie jagu nähti koguaeg ning jäime 24/7 silma. Pärast tuli välja, et meie jao instruktor oli meie üle ülimalt õnnelik ja see ei olnud meie jagu, mis koguaeg silma jäi. Ausalt öeldes tegi see tuju ikka heaks küll. Lisaks oli ka 1. jagu enda instruktori vahepeal ära kaotanud, ainult 2. jagu suutis luure ajal püsida terves koosseisus.
Tagasi tulles oli vaja koostada luureraport. Ei läinud see nii hästi nagu prooviraport, aga pole hullu. Selle jaoks me õpimegi ju, eks? Meie raport valmis tasapisi, kuid valmis see sai. Mõne koha pealt saime ikka kiita ka, ei olnudki kogu see asi nii tume midagi. Pärast instruktorite tagasisidet oli vaja ära koristada kõik ruumid, mida olime kasutanud ning viia kõikide varustus autole. Koristamisel oli mul ikka nutumaik veidi kurgus, sest see oli üks ülimalt äge laager ja veel nii toreda seltskonnaga, et anna või otsad. Aga koristatud me saime ja oligi aeg minema hakata. Lubasin, et lähen järgmine aasta tagasi ja seda lubadust ma kohe kindlasti ei murra.

Ilma Kalevi jalaväepataljoni ajateenijateta poleks see laager toimuda saanud ja siin on nende üldiselt kokkuvõetud tagasiside:


Miks ja kuidas sattusite noori laagrisse juhendama?


Instruktor1 – Laagrisse noori juhendama sattusin vabatahtlikuna. Eelmine õppus ei läinud minu kaitseväe jaol kõige paremini ning tundsin kohustust teha lisaülesandeid.

Instrukor2 – Meie luurerühmalt oli vaja kolme vabatahtlikku. Algul ei teadnud, mille jaoks, kuid olen olnud 9 aastat noorkotkas ja kui on abi vaja, siis miks mitte aidata.

Kas laager vastas teie ootustele?


Instruktor1 – Laager ületas mu ootused, sest ei osanud midagi erilist oodata.

Instruktor2 – Kuna see oli minu jaoks esime laager, kus olin juhendaja rollis, siis jah, see oli lahedam, kui ma ette kujutasin.

Mis oli teie jaoks laagri tipphetk?


Instruktor1 – Tipphetkeks jääb see paar tundi, kus ma suutsin enda juhendatava ja jälgitava jao viimasel operatsioonil ära kaotada. Otsisin neid paar tundi, sain kokku kõigi teiste tegelaste aga mitte oma jaoga. Hiljem raadiosides edastati mulle jooksvalt nende kohta infot, kuid ikka ei suutnud ma neid leida. Teadmine, et luuraja, keda ma aitasin koolitada, tegutseb alas, tegi meele heaks.

Instruktor2 - Laagri tipphetk oli käemärkide tund ja viimane hommik, kui otsisin 1 jagu mööda metsa taga, sest neist olid saanud juba nii head luurajad.

Mis head ja halba jäi veel laagrist meelde?


Instruktor1 - Heast küljest jäi meelde palju "lapsesuu ei valeta" stiilis küsimusi, eredaim näide: "Kas mereväes tehakse sinine maskeering näkku?“
Lisaks tagalaga koos grillimine, mida laagrilised ei näinud. Halba oli vähe aga seda oli. Ilm tegelikult oli luureks hea, kuid kohustus lapsevanematele saata tagasi laps, kes on terve nagu purikas, arvas teisiti.

Intstruktor2 - Hea oli see ,et enamus said asjast aru mida nad teevad laagris ja mis on nende ülesanne. Oli ka paar omamoodi noort, kes olid täitsa õpivõimelised, kuid vajavad rohkem aega, et teemasse süveneda.

Kui avaneks võimalus, siis kas teeksite seda kõike uuesti?


Instruktor1 - Võimaluse korral arvatavasti teeks seda uuesti jah. Õpetamine ja teadmiste edasi andmine on mulle alati meeldinud. Kui inimesel tekib küsimus, on mul võimalus õpetatavat teemat näha teise külje alt ja ise sellest õppida.

Instruktor2 – Jah ikka, uued kogemused on alati teretulnud.

Milliseid õpetussõnu on teil anda järgmise aasta juhendajatele?


Instruktor1 - Šašlõkki pole kunagi liiga palju.
Jätke meelde, nad on ikkagi lapsed.
Ära õpeta võistlust võitma, õpeta sõjaaja ametikohta.

Instruktor2 – Ajaline kordinatsioon ja plaan võiks paremini ja kindlalt paigas olla.


Kõik laagri korraldamisega seotud isikud tegid super töö. Laager oli noortele ülimalt huvitav ning noored tänavad ajateenijaid, noorteinstruktoreid, Kalevi jalaväepataljoni ning kõiki, kes vähegi oma aega laagrisse panustasid. 



Viimane lehvitus Tallinnale.


Hommikusöök metsas ning selle võlud ja valud.

Mõni üritas veel ärkamisest viilida ja ennast lapikuks pigistada.




Pidi ikka ära proovima, kuidas kogu varustusega joosta on.




Ajateenijate eluoludega tutvumas.

Püha söömaaeg.


Käemärgid ja veelkord, käemärgid..

Vol2

Kes meist hiilib kõige vaiksemalt?

Kõik üritasid vabast ajast viimast võtta ja tukkuma võis jääda igaüks, igal pool.

Vol2

Vot nii tuleb camo teha.

Mõned õpetussõnad veel.
Need, kellel und ei olnud, sidusid võidu saapapaelu.

Ja mõni hoidis end tegevuses vägagi sportlikult.
Shreki castingutel saime kõik edasi.

Edevad piigad peavad ühe metsapildi ka ikka ära tegema, kindlasti on see vajalik enne luurele minekut.

Selles kastis valdas meid nii kurbus laagri otsa saamise üle kui ka elevus oma voodi jällenägemisest.









Kommentaarid